16.10.14

KUIDAS . . .

Kuidas siil endale okkad sai?

Elas kord üks huvitav loom, kõik teised nimetasid teda keraks. Läks ükskord kera karule külla. Nad jõid teed ja rääkisid. Kogemata kukkus keral karu lemmiktass laua pealt maha ja kukkus katki. Karu hakkas pahandama, kera hakkas taganema. Ja taganes niikaua, et komistas ja ta kukkus meepotti.
Karu võttis kera meepotist välja ja vihaga viskas ta metsa poole, pika kuuse otsa, kus kera kleepus kuuse okaste külge kinni.
Orav aitas keral kuuse pealt maha saada, kuid osa okastest jäi ikka kera selga kinni.
Nii saigi kera endale okkad ja lisaks veel nime - okaskera.

Margarita


Kuidas flamingo roosaks sai?

Elas kord flamingo. Ta oli ainuke oma perest, kes oli valget värvi. Kõik ta sõbrad olid roosat värvi. Ühel päeval otsustas ta reisile minna. Ta kõndis ja kõndis ja oh, üllatust - äkki näeb ta linna ja enda juures ühte maja, mida parasjagu värviti.
Äkki kukkus alla värviämber, otse flamingole pähe. See roosa värv voolas mööda ta keha. Siis läks ta koju ja proovis seda maha pesta, aga siis ta mõtles, see on ju tegelikult tore värv, sest nüüd olen teistega ühesugune.
Sellest ajast peale on flamingo roosa.

Mia Rianna

Kuisad orav endale koheva saba sai?

Ühel ilusal päeval , kui orav kännu otsas istus ja oma pikka ja siledat saba imetles, nägi ta vaenlast enda poole jooksmas. Orav hüppas kännu otsast alla ja jooksis nii kiiresti, kui suutis.Aga , oh õnnetust, tema teele jäi sügav kallak ja orav veeres sealt alla. Ta jäi pidama sabapidi takjapõõsas. Ilmseltei oleks ta sealt kunagi välja saanud kui ei oleks tulnud inimest, kes ta sealt välja päästis. Orava siledakarvalisest sabast ei olnud enam midagi alles, see oli otsast lõpuni takjaid täis. Hea inimene sai need takjad saba karvade seest küll välja, aga seda kohevust, mis takjate väljakiskumine oli põhjustanud, ei saanud enam ära. Sellest ajast on oraval kohev saba.

Mihkel

Kuidas sündis pirn?

Oli kord täiesti tavaline pere. Kord mõtles pereisa nii: "Mõelge, kui lambipirn oleks söödav". "Hahaa, mõelge, kuidas kõik käiksid linnas juuksed püsti ja keeled punased peas ringi," targutas pere noorim tüdruk Gerda. "minu arvates päris hea idee, "ütles pere noorim poeg Alex. "Ja jah, siis oleks väga hea talvel kere kuumaks kütta pirniga," ütles pere vanim poeg Hans. "Kas minul sõnaõigust ei olegi?" küsis pereema, aga teised juba tegutsevad. Pereisa ütleb:"Nii projekt." Mõeldud tehtud. Projekt oli kirjutatud nii - kõik  võtavad ühe lambipirni ja kaevavad mulda 1 poole meetrise augu, siis kastad 5 korda. Pereliikmeid oli 8. Peale pereisa, perenaiseHans, Gerda ja Alexja olid veel ka kahekuused kaksikud ja üks 1 aastane poiss. Ema ja isa istutasid puud nende eest. Kõikidel oli 1 puu. 2 nädala pärast oli kõikidel ilusad puud ja imemaitsvad pirnid küljes.
Sellest ajast olgu see pere tänatud maitsvate pirnide eest.

Marie Marcelle

Kuidas pirn enda kuju sai?

Oli kord tormine päev. Alguses oli pirn piklik. Siis hakkas lööma välku. Pereisa oli samal ajal korjamas pirne kui pereema hüüdis:" Appi! Välk!" Pereisa hoidis pirni puu otsas nii, et üleval. Siis, aga tuli tuul ja puhus ära alt pereisa redeli. Siis aga hüüdis peremees:"See puu päästis mu luud ja kondid. Tänu taevale, et masellest pirnist kinni hoidsin." Siis tuli pereema ja pani redeli alla tagasi. Siis lausus peremees:"Mul jäigi pirn nii nagu hoidsin." Pereema küsis:" Ega sa haiget ei saanud?" Kuid samal ajal plahvatas pirn ja sealt seest tulid imelikud seemned. Sellest ajast ongi pirn alt suurem kui ülevalt.

Marie Marcelle

Kuidas õunad punaseks saavad?

Oli kord üks roheline õunapuu roheliste õunadega. Aga keegi ei märganud ega soovinud neid. Puu oli kurb, et iga aasta saak kasutamata jäi. Puu palus päikeselt abi ja sai endale ilusad punased õunad. Kõik sõid ja kiitsid. Sellest ajast ongi õunad punased.

Oliver

Kuidas kaelkirjak sai omale pika kaela?

Kunagi oli aeg, kui kaelkirjakul ei olnud üldse pikk kael ja kaelkirjakud olid maiasmokad. Ühel päeval läks kaelkirjak mesipuu poole, et mett saada. See mesipuu asus puu otsas. Ta pistis oma pea august sisse ja hakkas mett lakkuma. Kui tal oli kogu mesi söödud, tahtis ta oma pead august välja võtta, aga pea oli auku kinni jäänud. Nii kaelkirjak seisis ja seisis ja ootas, et keegi talle appi tuleks. Puu hakkas vaikselt kasvama ja kaelkirjaku kael hakkas venima pikemaks. Kui puu otsustas, et ta enam ei kasva, oli kaelkirjaku kael üle kahe meetri. Ja selleks ajaks oli mesipuu, mis oli puu otsas, ära mädanenud ja sellepärast sai kaelkirjak oma pea august välja võtta.
Sellest ajast ongi kaelkirjaku kael väga pikk.

Riinu

Kuidas elevant omale pika londi sai?

Elas kord elevant. Tal oli lühike lont. Ta jõi jõe äärest ja siis tuli krokodill. Ta tõmbas londist ja tõmbas pikaks. Nii saigi elevant pika londi.

Karina

Kuidas kaelkirjak pika kaele sai?

Elas kord üks kaelkirjak. Palju, palju aastaid tagasi oli kaelkirjakul lühike kael ja üsna tihti kõht tühi. Kuna teised loomad sõid altpoolt kõik söödava ära, siis pidi kaelkirjak kogu aeg oma kaela sirutama. Aga kaelkirjakuga koos elus ka elevant, kellele meeldis väga palju süüa. Samuti meeldis elevandil on nina igale poole toppida, kuid siiski kõige rohkem meeldis londiga toitu haarata. Elevandi lont kasvas üsna pikaks. Vaene kaelkirjak pidi veelgi enam oma kaela venitama, et ulatada toiduni. Ja sellest ajast ongi kaelkirjakul väga pikk kael.

Helen

Kuidas jänes pikad kõrvad sai?

Elas kord üks jänes, kellel olid pisikesed kõrvad nagu igal teisel jänesel. Iga kord kui rebane tuli, siis ei kuulnud jänes teda, aga ükskord jänese kõrvad jäid ühe puu külge kinni ja siis tuli rebane ja jänes rabeles end sealt lahti ja sellest ajast ongi jänesel pikad kõrvad.

Aron

Kuidas sai sarapuu oma nime?

Metsa ääres oli vana laiade okstega puu. Sügiseti tulid okste külge viljad - pähklid. Neid korjasid inimesed. Ühel päeval tuli talumees lastega pähkleid korjama. Puu hüüdis:"Kas teate minu nime?" Talumees vastab:"Lõuna-Eestis oled pähklipuu ja Põhja-Eestis oles sarapuu."

Magnus

Miks kilpkonn on aeglane?

Oli aeg kui kilpkonn liikus päris kiiresti. Kuid siis kui sa liigud kiiresti muutub elu ka jube kiireks. Samamoodi ka kilpkonna elu. Kilpkonn oli väga väsinud kiirest elust. Kuid üks päev kui kilpkonnal oli sünnipäev, otsustas ta minna rahulikult puu alla puhkama, kuid sisalik hiilis ta selja taha ja hõikas kõvasti:"Palju õnne sünnipäevaks!"Ta ehmatas nii kõvasti, et kilpkonn jäi ehmatusest täitsa kangeks. Sellest ajast peale on kilpkonn aeglane.

Ulla Veri

Kuidas sai siil okkad?

Kunagi ammu, ammu olid siilid karvased. Ükskord läks onu siilipoiss jalutama. Ta vaatas taevasse ja mõtles väsinult, et läheks pikutaks natukene selle hiiglasuure kuuse all. Seal ta tõmbas mõnusalt kerra ja jäi magama.
Oravaonu vaatas siili, ta tahtis siilionule vempu visata. Oravaonu viskas siili peale hästi palju kuuseokkaid.
Hommikul ärgates tundis siil, et tal on kuidagi raske olla. Ta avastas, et on muutunud okkaliseks. Talle hakkas oma uus kasukas meeldima, sest ta saab nüüd ennast kaitsta ja süüa seljas tassida. Siilionu tänas südamest vembumeest.
Sellest ajast peale ongi siilidel okkad.

Erkko Villem


Kuidas hunt endale hüüdnime sai?

Hunt ajas jänest taga. Äkki jooksis hunt kibuvitsa põõsasse ja kriimustas silmad ära. Sellest ajast on hundi hüüdnimi KRIIMSILM.

Artur Rihhard

Kuidas rebane sai pika koonu?

Ühel päeval läks rebane jahile. Ta märkas puude varjust jänest. Reinuvader hiilis jänesele lähemale ja haaras ta käppade vahele. Jänes anus, ära söö mind ära. Jänes ütles, et eemal puuhunniku all on palju suurem jänes. Rebane läks uudistama ja pani koonu puuhalgude alla. Jänes pani plagama ning puuhalud kukkusid rebase koonu peale. Reinuvader sikutas ja sakutas ja saigi koonu kätte. Ta vaatas oma koonu ja ehmatas ära, sest koon oli väga pikaks veninud. Sellest ajast peale ongi rebasel väga pikk koon.

Robin

Miks on siilil okkad?

Elas kord üks siil, kes oli sile nagu jalgpall. Teda peksti ja löödi. Aga üks kord läks siil pesukaru juurde ja palus, et pesukaru talle okkad õmbleks. Je sellest ajast ongi siilil teravad okkad.

Marleen



3.10.14

Õpetajate päev.

Täna oli lastel teistsugune päev. Mina olin tutvumas Kohila valla eluga ja lapsi juhendas Marta. Kahjuks ei olnud asendusõpetajal mulle rääkida ainult positiivset. Kahju kui mõni laps arvab, et võib teha koolis ja tunnis seda mida ise soovib, kui oma õpetaja ära on.
Aga üldmulje oli Martal positiivne ja Marie Marcellele PALJU, PALJU ÕNNE!

AITÄH!

Laulame Marie Marcellele



Uus õpetaja ja meie rõõmus klass.