Ja ongi kõik!

Mõned kuud tagasi rääkisin taaskord Kaiega, et mida teha meie lõpupeoga. Teadsime, et õpetaja Ülle tahab oma klassiga omaette peo teha, et kas teeme meie koos?

Ikka koos, oleme ju 4 aastat teinud väga palju koos ja patt oleks seekord, siis eraldi olla :)

Teadsime, et lapsi me ei kiusa ning kontserti me tegema ei hakka. Teeme seekord sellise mängudega peo, et lihtsalt oleme.

Mõeldud tehtud ning nüüd ongi kõik. Eile ma veel ei saanud täpselt aru, et ongi kõik, aga täna . . .

Need neli aasta on mulle olnud väga erilised ja väga õpetlikud.

Erilised juba seetõttu, et klassis õppis minu enda tütar. Tegin kõike lähtuvalt sellest, et temal oleks hea ja loomulikult ka kõikidel teistel. Ma olen küll suur ja kõva häälega, aga mitte kunagi ei ole ma olnud asjatult kuri või paha. Igal korral, kui häält tuli tõsta oli mingi põhjus.

Muidugi on kurb, kui sind süüdistatakse ja olen mõtlematult midagi teinud (läinud laste ideedega kaasa), aga alati olen ka vabandanud või proovinud minna edasi.

Kahju on kuulda 4 klassi lõpus, kuidas ma olen 1 lapsevanema arvates absoluutselt ebaõnnestunud õpetaja ja olen lapsi 4 aastat hoidnud hirmu ja kurjuse all. SEE EI OLE NII OLNUD ja õnneks on see ainult ühe pere arvamus (ma vähemalt loodan nii).

Minuga tulevad kaasa ainult head mälestused ning ma ei kao kuhugi, sest nüüd tulen klassi eest teie sekka lapsevanemaks. Kui kellelgi on mõni mure, siis aitan heameelega.

Esimene aasta on kindlasti lastele väga keerukas, sest oma uue klassijuhatajaga kohtuvad nad ainult klassiüritustel ning klassijuhatajatunnis, aga küllap see teeb ka lapsed tugevamaks. Mina olen ruumis 307 ja ootan alati oma õpilasi endale külla. Tulge ja räägime ning vajadusel aitan ning toetan moraalselt.

Lõpetuseks:

Te olete olnud mulle kallid ja jääte selleks igavesti! Kui varem ei kohtu, siis 9. klassi tutipeol!

ILUSAT SUVE!

Lisaks on mul ka suuuuuuur ampel rõdul ning Heleni meisterdatud lille klassis laual.

AITÄH! Need on sõnad, mis mind edasi viivad ja ma saan jõudu, et teen õiget asja!